teisipäev, august 28, 2007
neljapäev, august 23, 2007
Lambapsühholoogia
Leidsin maalt rannast uitamast lambakarja. Kuna mul ei ole transporti, aega ega viitsimist käia kuskil metsloomi (foto)küttimas, haarasin juhusest kinni. Salajasest lähenemisest ei olnud juttugi - nad nägid mind ammu enne, kui mina neid. Liikusin siis rahulikult lähemale, nad sörkisid eemale (eh, mis sa ootasid, nad ju lambad). Fair enough. Tele ette.
Ühel hetkel tuli lammastel mingi seikluseisu peale (küllap aitas seegi, et nad olid ülekaalus kuskil 50:1.) ja nad pöörasid minu üllatuseks end kõik ümber. "Kena," mõtlesin, "saab peale persete ninasid ka pildile." Nii me siis passisime kuskil viieteistkümne meetri peal. Lambad vahtisid suurte silmadega, minu suur (foto)silm klõbises pilti teha (ja klõbiseb, saadan, päris kõvasti).
Kuna ma näen välja, nagu ma ei oleks agressiivne (ühesõnaga et mingi kohmakas tolakas), otsustasid lambad varsti minu poole astuma hakata. "Jahaa, lähiportreede aeg," rõõmustasin, ning passisin kägaras edasi.
Mingil hetkel tulin ma mõistusele. Võib-olla siis, kui ühegi lamba pea enam objektiivi laias osas pildile ei mahtunud... või siis, kui nad fokusseerimiseks liiga lähedale tulid. Igatahes. Tegin, et minema sain.
Kas lambad moodustavad teie vastu tihti ühisrinde?
kell
00:27
12
kommentaari